TOOLIPÕHJA KANGA VAHETUS

Kui toolide polster on “ära istutud” või katki, kangas kulunud, määrdunud või moest läinud, on aeg pöörduda sadulsepa poole.

Töö õnnestumise eelduseks on vastamine kahele küsimusele – Milline on polstri seisukord? Missugust kangast valida?

Polstrist –

Toolipõhja kangavahetus tähendab enamasti ka pehmenduskihi välja vahetamist.

Kaasaegse tooli puhul on valik lihtne – kui algselt kasutati porolooni või vahtkummi, siis uus polster valmib kvaliteetsest poroloonist. Poroloon kaetakse vatiinikihiga ja see omakorda mööblikanga, kunstnaha või naturaalnahaga. Vana mööbli puhul on valik keerukam – kas kasutada traditsioonilisi materjale: merihein, hobusejõhv, vatt või teha uus polster porolooniga? Kui on tegemist muuseumieksponaadiga, ei ole kahtlustki, et kasutada tuleb autentseid materjale ja traditsioonilisi töövõtteid. Kui aga taastada 20. sajandi alguses valmistatud funktsionalistlikus või juugend-stiilis tooli, võib kaaluda kaasaegsete materjalide kasutamist. Lisaks restaureerimis-eetikale mõjutab valiku tegemist järgnev – naturaalsed materjalid, mida traditsiooniliselt on kasutatud, kipuvad vananedes tolmama ja pudenema, neis materjalides leiavad mõnusa elukeskkonna tolmulestad . Poroloon seevastu ei tolma ja seda materjali soovitatakse muuseas ka allergikutele. Kujupüsivus ja pehmus on omadused, mida pakub poroloon. Naturaalsetest materjalidest polster on aga kas kujupüsiv või pehme, neid omadusi toolipõhja puhul korraga saavutada on keeruline. Töö maksumus võib valiku tegemisel samuti argumendiks osutuda – porolooni-polster on reeglina odavam kui naturaalsetest materjalidest analoog.

Tooli polstri ajaloost –

Vanematel toolidel valmistati toolipõhja alusplaat täispuidust, laudadest liimiti kokku tahvel. Kasutusele võeti ka pehmem ja mugavam konstruktsioon, kus puidust raamile pingutati rihmadest ehk sadulavööst punutis-kiht. Kui leiutati vineer, hakati seda tugevat, samas kerget ja õhukest materjali kasutama ka toolipõhjade valmistamiseks. Tänapäeval on sadulavöö kõrval kasutusele võetud ka veniv kummilint ja sik-sak vedrud. Mugavuse tagamiseks lisatakse toolipõhjale pehmenduskiht. Aegade jooksul on kasutatud erinevaid naturaalseid polstritäidiseid: põhk, höövlilaastud, linatakk, vill, kookoskiud, hobusejõhv, puuvillavatt, merihein. Enne porolooni oli kasutusel materjal mida rahvakeeli kutsutakse vahtkummiks. Vahtkummi ja porolooni kasutamise algusaegadel olid nende materjalide keemilised ja tehnoloogilised omadused viletsad. Nii poroloon kui ka vahtkumm kippusid üsna kiiresti vormi ja vetruvust kaotama. Aja jooksul muutus vahtkumm kleepuvaks, tihedaks massiks või kuivas jäigaks ja murenevaks kihiks. Tänapäeval on tootmistehnoloogia arenenud sinnamaale, et poroloon on kauakestev, mugav ja puhas materjal.

LÜHIDALT – Vali traditsiooniline lahendus kui: 1. restaureerid vana, stiilset, hinnalist tooli, mille polster on algselt tehtud klassikalistest materjalidest 2. oled valmis rahaliselt rohkem panustama 3. sulle on olulised sellised mõisted nagu traditsioon ja restaureerimis-eetika. Kasuta kaasaegseid materjale kui: 1. originaal-polster oli tehtud vahtkummi või porolooniga 2. hindad polstri puhul kujupüsivust, tolmuvabadust, pehmust 3. soovid kvaliteetse tulemuse saavutada soodsamalt.

Sellest, mida mööblikanga valimisel silmas pidada, kirjutan edaspidi.